Muljeid esimeselt Station Narva muusika- ja linnakultuuri festivalilt

Sõidan reedeses täistuubitud Narva rongis ja üritan reisijaid vaadeldes tabada, kes neist on tavasõitjad ja kelle sihiks esmakordselt toimuv Station Narva festival. Kõrv püüab kinni võõraid jutukatkeid narvakate narkoprobleemidest, töötusest, alkoholismist, kõrgest kuritegevusest ja muust sellisest – esmakorselt idapiirile sõitjaid tundub olevat omajagu. Nende näod vajuvad kindlasti imestusest pikaks, kui rongist väljudes ei hakka silma mitte räpastel tänavatel jõlkuvad joodikute-narkarite hordid, vaid hoopis puhas ja heakorrastatud linn. Kuhu julgeb minna president, sinna on ka tavakodanikul asja. Välismaised infokanalid lausa kubisevad komplimentidest Narvale kui kõige hipsterlikumale Eesti linnale – sovetlik ja postindustriaalne värk läheb neile ju hästi peale. Mida aga on Narval pakkuda tavaeestlasele? Üritan seda välja selgitada.

Narvas on reede õhtule ja festivalile vaatamata ootamatult vaikne ja rahulik. Pole ühtegi viidet toimuva suurürituse kohta, välja arvatud reklaamtulbad linnaruumis. TÜ Narva kolledžis asuvas festivalikeskuses on samuti rahulik, pole järjekorda ega trügimist, ka teel peamisesse esinemispaika Kreenholmi saarele ei kohta kuskil rahvamasse. Suure lava ees seisab mõnikümmend muusikahuvilist, paar inimest on tšillimas DJ-telgis ja mõni üksik piidleb tänavatoiduputkasid. Sealne toiduvalik on eripalgeline, aga toidupakkujaid vähevõitu ja näljastena jõuame kogu pakutud sortimendi juba esimesel päeval ära maitsta. Soome toidupakkujad tunnistavad ainult sularaha, mis seab toiduvalikule omad piirid – eestlane on ju harjunud kaarti piiksutama ja rahapakke üldjuhul kaasas ei kanna. Tore festivaliüllatus on Moe Apteegi „ravimivalik“ (kulub eriti ära tuulisel ja külmal laupäeval).

Öö poole koguneb festivalipaika rohkem rahvast, laupäeva õhtul on pealava esine juba üsna täis. Kaks kõrvallava täidavad pealava vaheajal oma rolli väga hästi. Tehniline teostus on laitmatu, kõik sujub viperusteta ja suuremate hilinemisteta. Muusikavalik on paigale sobivalt postindustriaalse maiguga – on (liiga?) palju hiphoppi ja räppi, kohati tundub muusikaline programm pisut ühekülgne. See-eest vanad rokipeerud (Echo & the Bunnymen) meelitavad lava ette ka keskealised fännid. Vaatamata tehasehoonete vahel lõõtsuvale tõmbetuulele on meeleolu hea ja rahvas lõbus. Vene bändide kuulajaskond on valdavalt venekeelne ja Eesti bändide oma eestikeelne, kaks seltskonda segunevad ainult pealava ees suurtele tähtedele kaasa elades. Intiimsemat laadi kontserdid toimuvad Ro-Ro klubis jõeäärsel promenaadil, aga see paik jääb Kreenholmist väga kaugele ning hoolimata kurseerivatest festivalibussidest on sinna keeruline ja tülikas pääseda. Ilmselt taotleti muusikalise osa kaheks hajutamisega suuremat nähtavust linnaruumis (nagu Viljandi Folgil), kuid see ei täida eesmärki ning esinemiskohtade vahel liikumine võtab ülemäära aega. Tulevikus võiks kaaluda kompaktsemat lahendust. Minu jaoks on festivalil tõeline elamus ja (ootamatu?) kõrghetk Soome bänd Joensuu 1685. Tuntud headuses esineb Briti lummav Gazelle Twin, Ro-Ro klubi repertuaarist aga pakuvad tõelist naudingut vana hea Sõpruse Puiestee ja isikupärane multitalent Indrek Spungin.

Laupäeva esimeses pooles on piisavalt aega ka piirilinna vaatamisväärsustega tutvumiseks – teejuhiks tuleb narvakast ameeriklane Kris. Teeme ringi peale bastionidele, käime jõepromenaadil vaatamas Putini näoga lõvi, seikleme kasemattides ja loomulikult kindluses. Kuigi sõjaeelsest Narvast pole just palju säilinud, on vaadata piisavalt. Kindluse muuseumi väljapanekud on muljetavaldavad, nagu ka selle müüridelt avanevad vaated. Väärt külastada!

Viimasel festivalipäeval (pühapäeval) toimuvad kõik üritused jõepromenaadil. Euroopa Komisjoni keeltekohvikus Speak Dating saab õppida 17 võõrkeelt, kõrval läheb käima garaažikontsert, pakutakse tänavatoitu. Rahvast on piisavalt, ilm on ilus. Jõe keskel toimetavad kalamehed, üle nende paistab Ivangorod. Vestlusest kohalikega jääb kõlama, kuivõrd oluline oli narvakate jaoks presidendi septembrikuine külaskäik. Muljeid sellest kuuleb kõikjal. Mõni kohalik puutus presidendiga kokku isegi mitu korda. Narva on osa Eestimaast – see on selge sõnum, mis ei jää vastukajata.

Festivalilt oleks oodanud rohkem nähtavust linnaruumis ja narvakate osavõttu. 39-eurone festivalipass (päevapilet 25 eurot) on ilmselgelt liiga kallis kohas, kus takso hind linna piires on maksimaalselt 2.50. Samadel põhjustel olevat kohalikest mööda läinud ka suvine „Kremli ööbikute“ lavastus. Festivali üheks ülesandeks oli täita linnaruumi – pakkuda tegevust erinevatele põlvkondadele. Toimusid erinevad töötoad ja loengud, aga jällegi jäi kasinaks kohaliku rahva osavõtt. Kas oli põhjus reklaami vähesuses või oleks võinud mõelda narvakatele soodushinna kehtestamisele?

Mida on Narval ja festivalil pakkuda mujalt tulnule? Üldmulje nii linnast kui Station Narva festivalist on väga positiivne. Anname vastsündinud festivalile aega kosuda ning ennast näidata, hoiame pöialt, et see hea algatus tuule tiibadesse saaks. Narva on väärt külastust ning mis suudaks sinna veel paremini inimesi meelitada kui üks särtsakas ja omanäoline festival.