Lubage esitleda valikut uutest vaatamis- ja uudistamisväärsetest näitustest, filmilinastustest, teatri- ja performance-etendustest ning teistest kultuurisündmustest!

-

Kas unenäod on reaalsuse jätkamine teiste vahenditega või reaalsus on vaid unenäo pikendus? See on maailma tuntuima sürrealist-filmitegija Louis Bunueli elukestev teema. 

Parima lavastaja Oscariga pärjatud “Kodanluse diskreetne võlu” pole küll sama radikaalne, kui läbimurdeteos, Salvador Daliga kahasse tehtud “Andaluusia koer”, mille põhimõtteks oli, et välja lendab kõik, mis omab veidigi loogilist seletust. Aga siiski – ühiskonna eliidi ablast amokki täitumatute ihade järele, poosetamist ja pinnalisust on tumeda unenäomaailmaga nii mõnus salvata.

Filmile eelneb Andres Maimiku loeng. 

Juss Piho näitus “Vabaduse nurk”

25.02.–13.03.
Vabaduse Galerii

-

Kuigi Juss Piho tuli Eesti kunsti karikaturistina 1970ndate lõpul, on ta viimasel ajal väga aktiivselt tegutsenud maalikunstnikuna. Paaril viimasel aastal on tal olnud isikunäitus Rae Kunsti Platsis (“Departures”, 2017), Viinistu kunstimuuseumis (“Figuurid”, 2017), Pärnu uues kunsti muuseumis ja Endla Teatrigaleriis (“Raport”, 2017), Hausi galeriis (“Formaat”, 2018), Nooruse galeriis Tartus (“Kaasaegsed figuurid”, 2018). Vabaduse galerii isikunäitus ei jää ka tänavu tal ainukeseks, Pärnu Linnagaleriis on plaanis “Uued figuurid”.

Enamik Piho maale on figuratiivsed, olgu siis tegelaseks inimene või loom. Tema maalidest võib rääkida kui lavastatud lugudest, kus tegelased on omavahel seotud, kuid kust ei selgu, millised on nende suhted. Suure loo sees on tavaliselt mitmeid väikesi, näiliselt juhuslikke lookesi, misanstseene. Või kui kasutada Roland Barthes’i küll fotograafia kohta käivat sõnavara, siis ka Juss Piho maalide võlu ja sageli intriig ei peitu mitte studium’is ehk kompositsioonis, vaid punctum’is ehk siis esmapilgul tähele panemata detailis, žestis, näoilmes, pilgus. Seda iseäranis siis, kui ilme või pilk on kujuteldav, sest figuuril puuduvad nägu või silmad või suu.

Juss Piho ei kasuta maalimisel pintslit, tema tööriistadeks on igasuguses mõõdus pahtlilabidad, kaabitsad. Ta ei alusta maalimist valgest pinnast, vaid kasutab tumedat krunti, et saada salapäraselt säravat värvi.

Näitus “Nõrk monument”

25.02.–21.03.
EKA Galerii

-

“Nõrk monument” on 2018. aasta XVI Veneetsia arhitektuuribiennaalil Eestit esindanud näitus, mida eksponeeriti Santa Maria Ausiliatrice kirikus. 21. veebruaril avatav väljapanek EKA Galeriis vaatab tagasi kohaspetsiifilisele mahulisele installatsioonile läbi fotograaf Hampus Berndtsoni fotode ning esitleb projekti ruumiliste fragmentide, makettide ning raamatuna, mis Veneetsiast kaasa toodi.

Näituse kuraatorid Laura Linsi, Roland Reemaa ja Tadeas Riha vaatlevad traditsioonilise monumendikultuuri asemel ruumi, mis on poliitiline kaudselt ja varjatult. Kuraatorid uurivad, kuidas väljendub võim ruumis. Mõtestades vahemikku võidusamba ja revolutsioonilise barrikaadi vahel leiavad nad, et teinekord väljendab ühiskondlikku tahet kõige täpsemini hoopis monumendi ümber olev sillutis.

-

Gordon Matta-Clarki (1943–1978) looming muutis fundamentaalselt arusaama arhitektuuri rollist tänapäeva inimese elus. Ta õppis Cornelli Ülikoolis arhitektuuri (1962–1968) ja kujunes 1970. aastatel New Yorgi kunstiskeene keskseks tegelaseks. Matta-Clark on kuulsaks saanud mahajäetud ja lammutamisele määratud hoonetesse loodud kohaspetsiifiliste installatsioonidega nii New Yorgis kui ka Pariisis, Antwerpenis ja mujal. Ta paljastas kaose linnaruumi näilise korrastatuse taga ning tõi esile inimesest lähtuvate elamise ruumide ja arhitektuursete struktuuride konflikti.

Anu Vahtra (1982) on Eesti kunstnik, kes on õppinud fotograafiat Eesti Kunstiakadeemias ja Amsterdamis Gerrit Rietveldi Akadeemias ning saanud 2015. aastal Köler Prize’i peapreemia. Vahtrat huvitab ruumiline ja arhitektuurne keskkond, sealhulgas galeriiruumide ja muuseumihoonete spetsiifika.

-

Lummav teos on filmitud ühes viimases puutumatus põlislaanes Leedus. “Iidses metsas” ajalised piirid haihtuvad. Poeetiline ja ebatüüpiline loodusfilm viib vaatajad lõputule rännakule – metsatihnikutest hundikoobasteni, üles must-toonekure pesasse ja alla sügavale veealusesse metsa, jõudes lõpuks tagasi metsaserval elavate inimesteni. Filmis puuduvad kommentaarid, kaamerasse on püütud maagilised hetked ja ehedad, peaaegu kombatavad metsahelid.

Filmi tekst on inglise keeles, subtiitrid eesti keeles.

-

Maailma allakäik algas juba ammu enne “Hamleti” kirjutamist ja selles mõttes on Shakespeare absoluutselt kaasaegne näitekirjanik ja “Hamlet” kaasaegne näidend. See näidend kõneleb tülidesse ja silmakirjalikkusesse mässitud maailmast ning selle peategelane loodab, et tal on valik, kuid tegelikult … on see FAATUM. See on LAVIIN, mis oma teel hävitab kõik.

Ka tänast maailma, mis on miljon korda kuritegelikum kui Hamleti aeg üldse oli, võib päästa ainult Armastus. See on elu ja surma küsimus.

Lavastaja: Jaan Tooming
Peaosas: Nero Urke
Teistes osades: Anne-Mai Tevahi, Rein Annuk, Aire Pajur, Margus Mankin, Mikk Sügis, Sander Sellin, Kaido Kivi

Karolin Kruuse näitus “Naine”

27.02.–17.03.
Narva kunstiresidentuur

-

Dokumentaal-fotoseeria “Naine” kujutab Eestis elavaid soome-ugri naisi nende rahvarõivais. Jäädvustatud naised hoiavad uhkusega oma rahva kombeid ja traditsioone ning annavad neid edasi järgnevatele põlvedele. Fotoseerias on esindatud eestlased, ersad, ingerisoomlased, liivlased, marid, moksad, setod ja udmurdid. Kunstnik on osalejatele esitanud küsimuse, mida tähendab nende jaoks naiseks olemine? Eriilmelised vastused kõlavad näitusesaalides, samuti saab neid lugeda näituse “punasest raamatust”.

Karolin Kruuse (s. 1988) on dokumentaalfotograaf. Fotograafia eriala lõpetas ta Tallinna Polütehnikumis 2017. kevadel. Varem on ta õppinud pärimusmeditsiini ja kirjutanud pärismusteemalisi artikleid. Ta on olnud vabatahtlik Keenias, töötanud asüülitaotlejatega Eestis ja põgenikelaagris Palestiinas.

-

Ludwig Mies van der Rohe ja Lilly Reichi revolutsiooniline meistriteos “Barcelona paviljon” (1929) muutis arhitektuuriajalugu igaveseks. 

Ehkki paviljon eksisteeris vaid kaheksa kuud, püsis hoone järgnevate aastakümnete jooksul mitme põlvkonna elavas kujutluses. Xavi Campreciós ja Pep Martin on loonud tundliku portree paviljonist kahes vaatuses: ehitus aastal 1929 ja rekonstruktsioon 1986.

EKA avatud uste päev

28.02.
Eesti Kunstiakadeemia

-

Märgi kalendrisse 28. veebruar 2019, sest EKA lahtiste uste päev toimub taas ning sel korral oled oodatud EKA uude majja, kus kohtuvad traditsioonilised oskused ja tulevikutehnoloogiad!

-

Kirssidel on pehme nahk, liha ja neil on sees teatud sorti luu. Nende mahl on punane kui veri.

Kui neid kohelda nii, nagu inimesed mõnikord kohtlevad teisi inimesi, siis muutuvad need inimesteks või vähemalt elusateks asjadeks, mis kutsuvad endaga samastuma. Inspireerituna muinasjuttudest, milles asjad mõnikord elustuvad ning muutuvad pinnaks, millele projekteerida omaenda kogemusi ja fantaasiaid.

Performance’is “Death is Certain” (“Surm on kindel”) on Eva Meyer-Keller paigutanud peaossa kirsid. Viljadelt eraldatakse sabad, kuid neid ei pesta ja neilt ei eemaldata kive. Selle asemel nad tapetakse. Ta teeb seda käsitsi, muutes igapäevase millekski brutaalseks.